Brett Michael Innes oli väikene poiss kui kinodes tuli ekraanile Dalene Matthee romaani „Fiela se kind“ filmiversioon (kakskümmend aastat tagasi näidati seda filmi eriseanssina ka Tallinna Kinomajas). Brett luges seda romaani ja vaatas filmi alles keskkoolis - emotsioon oli erakordne, isiklik ja aastaid kaasaskäiv.

Pruuninahaline Fiela leiab kodu lähedalt valgenahalise pisikese poisi. Ta võtab leidlapse enda juurde ja hakkab teda kasvatama nagu oma poega. Üheksa aastat hiljem toimub suur rahvaloendus. Ametivõimud avastavad poisi. Erinevate nahavärvidega ema ja poeg on sobimatu ning laps võetakse emalt ära. Järgnevad kümme aastat elab poiss perekonnas, kes väidab, et ta on nende kadunud poeg. Poisile vahel meenub ema Fiela. Fiela aga ootab pidevalt, et poeg tuleb koju tagasi.

Sirgjoonelise film, täis armastust selle loo tegelaste suhtes ja selles on filmi hinge puudutav võlu. Autor on kahtlemata emotsioonide meister. Enne kui Brettist sai režissöör, oli ta juba tõestanud end kirjanikuna, kelle romaanid on LAV-is bestsellerid. Tema debüütfilm „Sink“ oli ta enda romaani ekraniseering, mille publik hästi vastu võttis esmalt raamatuna, siis ka filmina. “Sinki” on peetud režissööri kodumaal sealse filmitööstuse murdepunktiks ja uusi standardeid loovaks teoseks. Fiela laps on suur film, samas aga intiimne ja südamlik, mis kindlasti ei jäta ühtegi vaatajat külmaks.

Mihkel Möölman