Filmifestivalidel näidatakse sageli täispikki mängufilme režissööridelt, kes on varem festivalil üles astunud lühifilmidega. PÖFF ujub taaskord vastuvoolu ning tähelepanu keskmes on nende autorite lühifilmid, kelle täispikad teosed on juba Pimedate Ööde filmifestivalil linastunud.

See ei anna meile mitte üksnes võimalust au sees hoida Eestit varem külastanud filmitegijaid, vaid lubab osutada tähelepanu tõsiasjale, et lühifilme võib edasi teha ka siis, kui hakkama on saadud pikemate filmidega. Lühifilm on iseseisev žanr, mis lubab filmitegijatel rääkida lugusid, mis just selle meediumi väljendusvahenditega sobivad.

Siinses valikus toob Yorgos Lanthimos, kelle täispikki mängufilme on PÖFFil varem korduvalt näidatud, nende hulgas näiteks „Soosik” („The Favourite”) ja „Püha hirve tapmine” („The Killing Of A Sacred Deer”), meieni veidralt imelise „Nimici”. Peter Strickland, kelle varasemast loomingust on linastunud „Kangas” („In Fabric”) ja „Berberiani helistuudio” („Berberian Sound Studio”), esitleb erootilist filmi „GU04”. Sudhanshu Saria (2016. aasta PÖFFi žüriiliige), kelle „Arrrmastus“ („Loev”) oli 2015. aasta PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis väga menukas, kujutab ebamääraselt häirivat maailma trilleris „Kop-kop-kop” („Knock, Knock, Knock”). Teemu Nikki, kelle film „Halastushukkaja” („The Euthanizer”) raputas publikut 2017. aastal, pakub Soome musta huumorit Cannes´i lühifilmide programmis osalenud linateosega „Kõik hinnas” („All Inclusive”). Valiku lõpetavad Alex Helfrecht ja Jörg Tittel, kes pärast 2016. aasta PÖFFil näidatud düstoopilist „Valget kuningat” („The White King”) pakuvad vaatamiseks veelgi naljakamat ja düstoopilisemat filmi „Njet”

(„NYET – A Brexit Farce”).